Kui ma Kriimu tõin oli ta 2,5 kuune kutsikas, armas päntajalg ja väga ilus. Ta oli iseloomult väga umbusklik ja natuke arg. Ta haukus iga asja peale. Siis ma andsin oma kahele vanemale poisile igapäevaseks ülessandeks koer ära sotsialiseerida, käia temaga igapäev külavahel jalutamas, kus oli palju inimesi ja hobuste trenniplats, kus sai sotsialiseerida ka hobuste ja paljude inimestega. Nii käisid  poisid igapäev ja tegid Kriimust selle, kes ta lõpuks oli. Kriimu muutus enesekindlaks julgeks,ta ei haukunud enam asjata ja iseloomult oli nii mõistlik ja armas poiss.Olime Kriimuga väga lähedased ja ta väga hoidis mind, ta oli alati kodus minu lähedal ja vaatas minu tegemisi,teda ei huvitanud teised koerad,vaid ta tahtis olla ainult minuga.

Siis algas meie näituse teekond juunior klassis. Näitusel oli ta julge ja alati rõõmus.Ta liputas igale kohtunikule saba, kui kohtunik temaga rääkis. Julgelt uhkel traavil saba seljapeal rõngas, võitis ta oma vähesed näitused järjest. Ta sai käia neljal näitusel, kus tal läks suurepäraselt ja temast sai Eesti Juunior Tsempion.Tema rosetid ja diplomid jäävad mälestuseks kaunistama mu elutoa seina...

Kriimu eluiga oli lühike, kõigest poolteist aastat. Teda võttis raske haigus ja viis ta minult ära... seda tunnet ei soovi ma kellegile ja seda kurbust... 

Puhka rahus mu väike Kriimu! Minu kallis sõber!

Siin näed Kriimut tema eluea jooksul SIIN